Indiaani saun ehk higitelk
Indiaani kultuuris "saun-kirik". Nii nagu eestlased ei ole endale kunagi suuri kirikuid või templeid püstitanud, nii ka indiaanirahvas. Hiied on meie rahva pühakoda olnud juba ammu-ammu enne, kui tulid peened vastuvõtud või kirikumajad. Oleme oma pühapaikadeks pidanud loodust või ka lihtsalt kokku tulnud inimeste ringi. Sinna, kuhu maha istutakse või tantsitakse, sinna tekibki püha ruum. Nii on ka higitelgiga, mis ehitatakse iga kord uuesti üles ning lõpus võetakse maha, nii, et kohale, kus tseremoonia toimus, ei jää selle tegemisest jälge. Higitelk on mõnede pärimuste järgi indiaanirahvaste kõige vanem tseremoonia, mida kasutas enamus hõime. Higitelk laiemalt on iseenda ja maailmaga rituaalse suhtlemise kohaks. Seda on läbi aastatuhandete tehtud toetamaks uusi algusi või lõpetada vana. Higitelki tehakse ka enese, lähedaste või maailma tervendamiseks. Suhtlemine higitelgis toimub läbi laulmise, palvetamise, iseenda kogemise. Võib teha eraldi telke naistele, meestele, lastele, aga ka tervele kogukonnale koos.
Higitelk on oma olemuselt väga sarnane meie koobassauna või maasaunaga, mis on suitsusauna eelkäija.
Mõnede asjadega siin elus on selline tunned, nagu oleks seda elu aeg teinud ja teadnud. Mul on niimoodi higitelgi tegemisega. Kui ma kümmekond aastat tagasi esimest korda indiaanlaste juurde higitelki sattusin, siis tundsin, et olen koju jõudnud, nii hea ja tuttav oli kõik, olgugi, et see konkreetne rituaal oli mulle väga raske. Higitelk on kujundlikult Maaema üsk. Lähed sinna sisenedes tagasi oma algoleku juurde, ema südamerütmide ja oma esimese tantsu juurde. Esimesed kehalised kogemused ja mida kõike veel...Väga hea keskkond naiste asjadega tegelemiseks, oma ema, isa ja ka laiemalt esivanematega kontakti tugevdamiseks, tervendamiseks ja palju muud. Armastan seda tööd ja mul on olnud oivalised õpetajad sel teel: Berit Hague, Tõnu Talimaa, Arutam Ruyman, Mae Märks. Aitäh!